E
Sõprus
Pythagoras on määratlenud
sõpruse kui armastuse,
tähelepanu ja isetuse sidet.
Platon on defineerinud
sõprust kui hinge, mis on
jagatud kaheks kehaks.
Sest tõeline sõber pole
midagi muud kui vend:
sellest tuleb mõelda ja ka
sellest et, tõeline sõber pole keegi
muu kui sina ise.
Küsitakse: "Aga, kui ma olen
isetu, mida see
tähendab? Kas see tähendab, et
ma peaksin ennast teise nimel ohverdama? Kas see on sõprus?"
Ei, eelnev ei ole sõprus –
sõpruses peitub jõud,
sest kaks ego muutuvad
iseendas võimsaks ja
ühenduvad üheks suuremaks
tervikuks. Mina ei hüljata,
mina on ületatud ja
ühendatud teise minaga.
Üks asi on samuti kindel: Me oleme
kaugel Tõelisest, Pythagorase
sõprusest. Ükski
sõna meie keeles, ükski
teadmine meie tänapäeva maailmas
ei kirjelda seda
püha ja pühitsetud Mõistet.
Kellel on tõelise
sõpruse jõud?
Ja kes saab olema parim sõber?
See, kes rakendab kõiki
neid voorusi: Sest sõprust ei
saa ehitada nagu liivalossi,
vaid vennaskond peab seisma
kindlal alusel.
Seega on Azazeli ülistatud
sõpruse ajalooline tähendamissõna
selline:
--------
Pythias ja Damon olid
kaks Pythagorase Samiose
koolkonna filosoofi.
Pythagorase koolkond
oli tuntud oma ülimate
vooruste ja liikmete
tugevuse poolest,
mis väljendus eelkõige
eetikas, südames, meeles ja vaimus.
Kätte jõudis päev, mil neid pandi
selles rohkem kui kunagi varem
proovile.
Ühel päeval süüdistati
Pythagorase koolkonna liiget
Pythiast valesüüdistustega
vandenõus Sürakuusa kuninga
Dionysius I vastu.
Valevandenõulaseks peetud
Pythias veeti Suure Kuninga
ette kohtusse.
Kummalisel kombel ei üritanud Pythias veenda kuningat, et ta ei olnud vandenõulane. Ta teadis, et see oleks peaaegu võimatu, seega leppis ta oma saatusega. Teades, et ta sureb, esitas ta siiski viimase palve; Pythias anus Suurt Kuningat, et too annaks talle veidi aega enne lõplikku otsust, et ta saaks oma eluasjad naise ja lastega enne surmateekonda korda ajada.
Sürakuusa kuningas Dionysius I, olles vaid põgusalt kuulnud pythagorlaste sõpruse eetikat, teadis, et pythagorlased väitsid, et nende sõprus on jumalik. Ta soovis näha, kuidas need kaks käituvad; seega otsustas kuningas anda Pythiasele veidi aega, kuid ainult ühel tingimusel, et ta ei pääseks põgenema: tema parim ja eluaegne sõber Damon võetakse pantvangi ning kui Pythias pärast oma viimaste asjade korraldamist ei naase, siis hukatakse Damon Pythiase asemel.
Teades nende kahe sõprust, oli kuningas kindel, et Pythias oleks kohusetundest sunnitud tagasi tulema.
Kuna Damon oli süütu, oleks see Pythiasele suur karistus, sest ta kaotaks oma parima sõbra. Süütu mees maksaks oma eluga.
Damon armastas ja usaldas oma tõelist sõpra Pythiast nii väga, et ta tõepoolest nõustus pakkumisega anda end vahetuskaubana üles, et sõber saaks oma perega hüvasti jätta enne oma viimast teekonda, isegi põgenemist üritamata. Ta andis end vabatahtlikult pantvangi Sürakuusa Dionysiusele, olles kindel oma sõbra süütuses. Ta armastas Pythiast nii väga, et soovis talle anda veidi lõplikku aega, pantides selle eest oma elu.
Kuigi maailm ütles talle, et ta peaks sellest keelduma ja et on hull isegi selle kaalumise eest, ning et Pythias on süüdi ja põgeneb, otsustas ta jääda oma sõpruse juurde. Ta tundis Pythiast hästi ja teadis, et viimane ei teeks kunagi midagi nii alatut nagu vandenõu kuninga vastu.
Möödusid päevad, mil Damonit hoiti vangis, kuid Pythias ei tulnud tagasi. Päev päeva järel möödus ning kuningas Dionysius hakkas kannatust kaotama.
Sünge ja pimedasse kongi lukustatuna hoiti Damonit kuriteo eest, mida ta kunagi toime ei pannud, makstes vabatahtlikult hinda oma sõbra eest. Lõpuks kaotas Sürakuusa kuningas kannatuse: ta otsustas saata Damoni hukkamisele.
„Tooge ta minu juurde!“, karjus kuningas, ja valvurid tõid ta vägisi välja kongi pimedusest, mis aeglaselt röövis Damonilt meelerahu ja mõistuse. Kuid isegi päevade jooksul, mil Pythias ei saabunud, ei mõelnud Damon kordagi, et sõber ei tule.
„Sinu sõber on sind maha jätnud; nüüd pead sina maksma oma elu hinnaga tema süütegude eest,“ ütles kuningas Damonile. „Milline häbi on surra süütuna; aga kui naiivne sa olid, et panid oma elu ohtu selle isehakanud sõbra nimel!“
Damon vastas kohe: „Ma armastan oma sõpra nii palju, et olen väga õnnelik, et maksan selle hinnaga, et tema saaks minu asemel elada. Võtke minu elu ja laske mu sõbral olla vaba ja elada!”
Kuningas oli tema vastusest šokeeritud ja küsis Damonilt: „Ma aktsepteerin su palvet. Kuid kas oled tõesti nõus oma elu andma, isegi kui oled süütu, oma sõbra nimel, kes on süüdi ja on sind maha jätnud? Miks? Milline hullus on sind tabanud, et tahad anda oma elu tema nimel?“
„Aga ta on minu sõber!“, ütles Damon. Kuningas, püüdes peita oma segadust, vastas: „Mõistan. Viige ta hukkamisplatsile!“
Kui Damonit valvurite poolt hukkamisplatsile viidi, kiitis ta Zeusit, et talle anti võimalus päästa oma sõber, ohverdades oma elu. „Oh Zeus, tänan sind, et sa lubasid mul oma tõelist sõpra Pythiast sel viisil õnnistada. Olgu su nimi kiidetud kõigis maailmades ja kõrgeimas kirkuses! Tänan sind selle võimaluse eest tõestada oma sõprust ja olla tunnustatud jumalate seas! Tänan sind, et andsid mulle võimaluse surra ja päästa oma sõber oma enda surmaga!“
Kuningas ja valvurid kuulsid neid sõnu ja jäid hämmastunuks. Nad mõtlesid endamisi: „See on tõepoolest hullumeelse ja segase määratlus!“
Kaua ei läinud, kui Damon pandi puidust ristile ja seoti kinni, et hukkamine teostada. Valvurid vaatasid kuningas Dionysius'e poole hämmingus. „Mu kuningas, me oleme valmis teda hukatama. Anna lihtsalt käsk!“, ütlesid valvurid.
„Oodake,“ vastas kuningas mõtlikult. „Anname talle aega päikest näha, aga sina, Damon, mul on sinule küsimus. Näed, sinu süüdimõistetud sõpra ei ole kusagil. Kas sa ei karda surma?“ „Ei,“ vastas Damon. „Ma olen vaid tänulik, et mul oli võimalus teha oma sõbra jaoks see suur tegu. Nüüd hukake mind kiiresti ja laske tal oma kuriteost vabastatud olla!“
Kuningas oli vastusest šokeeritud. Seejärel küsis kuningas uuesti: „Kas sa ei hinda oma elu üldse? Kas oled loll, et valid surma ebaausa mehe nimel, kes sind on maha jätnud?“
Damon vastas: „Ära räägi valejuttu minu sõbra kohta, Suur Kuningas. Palun teostage minu hukkamine kiiresti!“
„Nii see siis juhtub, sest sina, Damon, oled tõeliselt hull,“ ütles kuningas.
Mõne aja pärast olid valvurite teritatud terad valmis. Damon oli lõpuks positsioneeritud hukkamiseks. Ootamas oma elu lõppu, jälgisid kõik hukkamise protsessi.
Kaugelt kostis hääl: „Damon, Damon, ma olen siin, Damon! Laske ta lahti! Ma olen siin!“ See oli Pythiase hääl, kes jooksis nii kiiresti kui suutis hukkamisplatsile. „Võtke minu elu, mitte tema oma! Laske tal minna!“, karjus Pythias kogu oma jõuga.
Valvurid ja vahtkonnad pöörasid oma pead, nähes meest, kes oli peaaegu hullumeelsuse äärel, jooksmas hukkamisplatsile, pea otsast jalatallani märjana. Pythias langes kuninga Dionysius'e ette põlvili ja ütles: „Palun, mu kuningas, vabasta mu sõber ja võta minu elu, nagu see peaks olema! Mina olen süüdi, laske mind tema asemele!“ – kuigi Pythias teadis, et ta oli süütu.
„Ma tunnistan end süüdi, lihtsalt võtke ta hukkamisriistalt ära ja asetage mina tema asemele, tapke mind kiiresti ja säästke tema elu, laske tal olla vaba, tema on süütu!“
Kuningas vaatas Pythiase riideid ja ütles: „Näen, et ka sina tunfud hull, nagu tema. Miks on su riided märjad, sa oled siin ilma sandaalide ja isegi räbalates rõivastes?“ Pythias vastas: „Ma sattusin laevahukku, mis toimus lähedal Sürakuusale, ja seejärel pidin ujuma ja jooksma siia, lootes jõuda õigeks ajaks kohale oma hukkamiseks, mu kuningas.“
Kuningas muutus mõneks sekundiks mõtlikuks, kuid ütles siis valjult: „Vabastge Damon ja asendage ta Pythiasega. Alustage juba hukkamist, meil ei ole kogu päeva! Kuid kõigepealt las nad vahetavad omavahel viimased sõnad.“
„EI!!!!“ karjus Damon, kui teda vabastati. „Siduge mind tagasi! Mina olen see, kes täna sureb!“
Kuningas noogutas valvuritele, et nad vabastaksid Damoni ahelatest. Damon, kurnatuna kõikidest vangipäevadest, jooksis Pythiase juurde, kes oli vabastatud, ja ütles: „Mu vend ja sõber, ma igatsesin sind nii palju, tänan sind, et sa tulid, kuid sa ei oleks pidanud kunagi tulema! Sa peaksid teadma, et ma olen otsustanud surra. Sa oleksid pidanud põgenema, kaugele siit!”
Pythias vastas talle vihaselt: „Ei, sina vajad pikemaid päevi, ja isegi kui ma olen süütu, suren ma sinu nimel, et saaksid oma pere juurde tagasi minna, sul on ka pere! Ma ei ujunud neid lõputuid miile laevahukust siia lihtsalt selleks, et näha sind suremas, vaid ainult selleks, et surra sinu asemel! Ma ei kuula ühtegi sõna vastu! Valvurid, võtke mind kohe, mitte teda!“
Kuningas jälgis ja tõstis käe, et valvurid peatuksid. Kuningas oli uudishimulik, et näha sündmuste edasist käiku, kui kaks sõpra vaidlesid ja võitlesid selle üle, kes neist lõpuks surema peab.
Mida kauem nad seal olid, seda enam esitasid mõlemad üksteisele erinevaid põhjuseid ja põhjendusi, miks üks peaks surema teise asemel, täis viha ja agooniat. Mõlemad püüdsid pidevalt veenda kuningat hukka mõistma neid oma sõbra asemel. Mõlemad rääkisid ka valvuritega ja üritasid kuningale apelleerida.
„AITAB!“ ütles kuningas. Mõlemad peatusid koheselt. Damon ja Pythias vaatasid kuningat hämmingus, justkui oleksid nad unustanud, et ta üldse olemas on. „Ma olen otsustanud, mida ma teiega teen,“ ütles kuningas pausi tehes. Damon ja Pythias vaatasid kuningat, mõeldes, et nad hukatakse seekord koos selle stseeni pärast, mille nad olid põhjustanud.
„Minu otsus on,“ jätkas kuningas, „et ma vabastan teid mõlemaid. Ma vabastan teid, sest ma pole kunagi näinud sellist sõprust, kuid ühe tingimusega!“
„Mis on see tingimus, kuningas Dionysius?“ küsis Damon, samal ajal kui Pythias nägi välja samasuguses segaduses.
„Tingimus on see, et te lubate mul saada teie sõbraks, sest sellises sõpruses näen jumalate tööd ja olen sellest sügavalt liigutatud!“
Damon ja Pythias keeldusid mõlemad, viidates sellele, et nad olid parimad sõbrad. Pythias jätkas: „Kuid kedagi teist meie sõprusesse vastuvõtmine rikuks meie sõprust, mu isand, nii et nüüd võite te meid mõlemaid tappa, kuna keeldume, ja me mõistame seda. Me oleme pythagorlased ja me ei saa seda teha kellegi jaoks, kes pole meie hulgast,“ ütles Pythias.
Kuningas, pärast kõike seda läbi mõeldes, vastas: „Ma ei ole positsioonil katkestada sõprust, mille jumalad on selliselt loonud! Te olete mõlemad vabad. Ja las kõik mäletavad, kohtunikud ja žüriid, kõik mu valvurid, et täna on nad näinud jumalate käe läbi tõelist sõpruse imet! Te olete määratlenud sõpruse sajanditeks! Te mõlemad olete vabad! Ja öelge mulle, kus ma võin leida teie õpetaja Pythagorase, et ma võiksin saada tema alandlikuks õpilaseks!“
E
Palve:
"Apolloni valguskiir, kuningas ja isand,
Kas ma saan jumalate sõbraks,
Olgu ma alati jumalate sõprade sõber,
Lubage mul mõista sõpruse suurimat mõtet.
Saagu ma vääriliseks, et mind kutsutaks jumalate sõbraks!
© Autoriõigus 2024, Joy of Satan Ministries;
Kongressi raamatukogu number: 12-16457, CI-476909645 EL autoriõiguse number
Tagasi saatanliku eetika avalehele
![The Alchemist7 [JG]](/data/avatars/s/1/1057.jpg?1704756197){kind=avatar}
